Vaikselt tagasi iseendani

Olen isegi kogenud hetki, kus kõik tundub hajuvat – unistused tuhmuvad, energia kaob ja inspiratsioon peitub justkui kuhugi, kuhu ma ligi ei pääse. Aga kui aus olla, siis just sellised madalseisud võivad olla ka uste avajad. Kui me neid kuulame.

Kevad on imeline aeg ärkamiseks – mitte ainult looduses, vaid ka meie sees. Siin on mõned mõtted, mis on mind aidanud, kui olen tundnud end kaugenemas iseendast ja oma väest:

1. Ma peatun ja kuulan, mitte ei suru edasi.

Kui elu muutub raskeks või segaseks, olen harjunud edasi rühkima - tegema, lahendama, püüdma. Aga üha enam õpin peatuma ja võtma pause. ma panen silmad kinni, hingan ja kuulan, mis minu sees tegelikult toimub. Ilma surveta, ilma hinnanguteta.

Vahel on vaja lihtsalt kuulata.

Küsida endalt: Mida ma tegelikult vajan? Mida ma tahan tunda, mitte saavutada? Vaikusest sünnib kontakt.

2. Väikeste sammude vägi on päriselt olemas

Olen avastanud, et ei pea tegema suuri hüppeid, et liikuda edasi. Piisab ühest teadlikust hingetõbest hommikul, klasist veest, mis äratab keha, või hetkest, mil vaatan aknast välja ja märkan valgust ja õuest kostvat imeilusat linnulaulu. Need pisikesed märkamised on nagu sosinad, mis tuletavad mulle meelde: ma hoolin endast. Iga väikene samm kasvatab usaldust, toob mind lähemale iseendale ja äratab väe, mis minus on alati olemas olnud.

Need lihtsad hetked ei ole tühised - need on sillad tagas oma väeni. Tasa ja targu saab luua endas ruumi.

3. Mu keha mäletab, isegi kui meel on väsinud

On päevi, mil tunnen, et minu mõtted on haievil ja hing justkui raskem kui tavaliselt. Siis meenub mulle: ma ei pea kõike läbi mõtlema, sest minu keha mäletab. Kui ma liigun - kasvõi tasasel sammul, kui ma hingan sügavalt - hakkab minus midagi lahstuma ja avanema. mu keha mäletab elu rõtmi, rõõmu, rahu. Ta juhatab mind tagasi iseenda juurde, hellalt ja kindlalt, ka siis kui minu meel vajab puhkust. Usaldan vaikset tarkust, mis elab minu sees.

Kui mõtted hajuvad ja hing on raske, siis liigun – tantsin, jalutan, venitan, lihtsalt hingan teadlikult. Keha kannab väge. Ja kevadine loodus peegeldab meile: “Ka sina saad uuesti tärgata.”

4. Unistused ei pea olema suured, et olla päris.

Olen kogenud, et unistuei pea olema tohutult suur, et omada tähendust. Vahel piisab väikesest igatsusest, õrnast soovist, mis elab minu südames vaikselt ja tagasihodlikult. Ma ei pea kohe teadma kuidasvõi millal - piisab, kui tunnen, et see on päriselt minu. Iga väike unistus, mis teeb südames ruumi ja silma hetkeks särama, on juba väärtuslik.Ja kui ma astun kasvõi ühe väikese sammu selles suunas, ärkab minus midagi ellu. Ma olen hakanud küsima: Milline on unistus, mis sobib mulle täna? Ja siis liikunud selle poole ühe väikese teoga. Mitte kümnega korraga.

5. Ma ei pea seda tegema üksi

Olen mõistnud, et jõud ei peitu alati üksinda pingutamises. On hetki, kus kõige vägevam tegu on ulatada käsi, jagada lugu või lubada lihtsalt olla minu kõrval. Toetus ei tee mind nõrgemaks - see meenutab mulle, et olen osa millestki suuremast. Kui ma avan end kasvõi natukeseks, võib tulla valgus sealt, kust ma ei osanud oodatagi. Me ärkame väest mitte ainult enda sees, vaid ka teineteises.

Otsi kasvõi üks inimene, kes usub sinusse ka siis, kui sa ise veel ei jaksa. Või jaga oma mõtteid – kasvõi sellises postituses nagu see siin. Ühendus annab väge.

Kui sina oled praegu selles kohas, kus kõik tundub seisvat – tea, et see ei ole lõpp. See on paus enne uut algust. Sinu vägi ei ole kadunud. Ta on lihtsalt puhkusel. Ja kevad on suurepärane aeg talle ukse avamiseks.

Kui tahad, jagan hea meelega ka väikese praktika või harjutuse, mis aitab sul iga päev natuke rohkem enda väega ühendust luua. Kirjuta julgelt või jäta kommentaar.

Me tärkame koos.