Kui elu tuleb korraga mitmest suunast

Olen oma elus hetkel olukorras, kus elu ei ole tulnud ühe muutusega, vaid mitmega korraga.

Ja siis ei ole küsimus enam selles, mida oleks õige teha, vaid selles, kuidas jääda inimeseks keset koormust.

Üks mulle väga lähedane inimene võitleb juba viiendat aastat raske haigusega – tõusude ja mõõnadega, mis kurnavad nii teda kui ka kõiki tema ümber.

Teine lähedane inimene on selle kõige kõrval ööpäevaringselt – ja ta on vaimselt murdumas.

Ja ühe mulle olulise pere ümber on kriis, kus täiskasvanute lahendamata konfliktid mõjutavad otseselt mitte ainult lapsi, vaid kogu lähedaste ringi.

Ma ei ole selle olukorra vaatleja.

Ma olen selle sees – erinevates rollides korraga.

Sellistes hetkedes muutuvad abstraktsed mõisted nagu „piirid“, „vastutus“ ja „päästjaroll“ üllatavalt lihtsustatud siltideks.

Aga päris elu ei tööta alati nii.

On olukordi, kus eemaldumine ei ole neutraalne valik ja kohalolek ei tähenda automaatselt enese kaotamist.

Rollid ähmastuvad.

Sa oled korraga toetaja, kuulaja, vahendaja ja hoidja.

Sa annad endast rohkem, kui anda on.

Ja samal ajal vajad ka ise tuge – kuulamist ja mõistmist, et saaksid toimuvat selgemalt eristada, hingata ja jääda kontakti iseendaga.

Sageli tuleb selle asemel kokku puutuda kiirete tõlgenduste ja lihtsustavate või tühistavate järeldustega nende poolt, kes olukorda kõrvalt vaatavad.

„Sa võtad liiga palju vastutust.“ „Sa peaksid rohkem distantseeruma.“ „Sa pead oma piire hoidma.“

Aga aus tugi – aus kohalolu ilma hinnanguteta – on haruldane.

Minu jaoks on praegu oluline eristada kahte asja:

mida ma suudan kanda ja mida ma ei pea enam üksi kandma.

Piir ei ole alati nähtav joon.

Mõnikord on piir aus sisemine otsus:

ma ei lahenda, ma ei paranda – ma olen kohal nii palju, kui jaksan.

See ei ole kangelaslikkus ega ohverdus.

See on reaalsusega arvestamine.

Selles hetkes ei otsi ma vastuseid ega õpetusi.

Ma otsin ruumi, kus inimlikkus ei muutu nõrkuseks ja kus keerulisi olukordi ei lihtsustata moraalseteks hinnanguteks.

Ruumi, kus keegi ütleb:

„Ma näen sind. Ma kuulen sind. Sa ei pea olema tugev.“

Sellest kohast ma praegu lähtun.

Ja ma õpin iga päev, kuidas olla kohal ilma end kaotamata.

Kui sa tunned ära selle koha – kus oled mitmes rollis korraga ja keegi ei näe, kui keeruline see tegelikult on –, siis tea:

ma näen sind. Sa ei ole üksi.